Kingdom Come

Hiljuti ilmus elustiili- ja disainiajakirjas kauaoodatud, ühiskondlikus id'is soovunelmana etableerunud portreelugu Urmas Otist. Kirjeldati tema talu Viimsi lähedal, ajakirjanikke võttis vastu osaliselt rebitud, kurtcobainilikes teksapükstes Urmas Ott, ruudulise pluusiga - nagu võikski oodata ruraalselt portreeloolt. Mulle ei meeldinud, et tema "tunked" olid kuidagi kunstlikud, nende räpasus oli vist hoolikalt konstrueeritud "Montoni" tekstiilivabrikus, see polnud saavutatud tõelise füüsilise tööga. Samas olid tal jalas veidrad tillukesed kummikud, mis ei kuulu tavaliselt disainiajakirjade poolt külastatavate celebrity'de aksessuaaride hulka ja olid seega kuidagi meeldivalt paradigmavälised, isegi ehmatavad. Ta oli nagu väike sõbralik faun. Mulle meeldis ta veidi brutaalne, apoplektiline ilu.

Ka oli tal käes mingi imelik ritv, tokk, ja väidetavalt ehitas ta kuuri. Tal olid jalas kahe triibuga säravvalged tennised - indilik hommage nooruslikkusele. Üle tema nailonist kampsuni rinna jooksis tikitud must triip, muidu oli see kampsun üleni punane. Urmas Otti pildistati ka kuuri ehituse juures lihapirukaid söömas ja otse suurest tetrapakist jogurtit peale rüüpamas. See oli juba kuidagi radikaalne ja tuttav. Hiljem ta "pühkis oma rasvased käed juustesse" (Mati Unt).

Kõige rohkem tekitas meeldivat üllatust hiiglasuur haige ja pidevalt lõõtsutav vana koer, kes mõjus kontrastina ilusa maja kõrval ja kellest tõesti õhkus inimlikku kurbust, mis ilmselt selle ajakirja külma, funktsionalistliku ideoloogiaga kokku ei läinud. Ta kehastas inimlikku tragöödiat. Ta kuidagi surus end alatasa Urmas Oti vastu, otsides lähedust. Tal keel tolknes kogu aeg välja. Sellel lubati elada omamoodi lahtris või kabiinis maja kõrval ja tal oli Urmas Oti jaoks nostalgiline väärtus. Ta käis tal pidevalt järel ja lõõtsutas, ehkki teda ei lubatud kunagi tuppa.

Disainiajakiri ise oli, jällegi, imeilusast kriitpaberist, mis sümboliseerib tänapäeva meedia väsimatut rat race'i võimalikult paljude pikslite järele. (Sauna interjööri foto oli kuidagi stiilselt tume ja varjuderikas, meenutades vaikelu.)

Turvafirma "Falck"

Kena, et Tivoli-tuur sai lõpuks läbi. See oli päris populaarne. Seal võis märkitulistamisega võita väikese plastmassist koera või karu. (Tulistasin ka ise märki.) Seal oli üks platvorm, mis kukkus, ja tekitas kukkumistunde, aga see ei puutunud kunagi maad, vaid läks uuele ringile, see tekitas elevust ja adrenaliini. Seal sissepääsu juures oli suur mustvalge plakat, mis kujutas graatsilist antiloopi hüppamas, see oli kunstiline. Korda valvas turvafirma "Falck". Nad ei pidanudki korda valvama, tundus et nende juuresolek muutis kogu õhkkonna sõbralikumaks, kellelgi polnud mõtteski korda rikkuda. Tal olid tanksaapad jalas, mis mõjus nii sõbralikul üritusel oksümooronina. Ka nad ise naersid hiromandi üle, kes laval kaarditrikke tegi! Tundub, et nad said hea suutäie naerda! Ta istus väikeses omamoodi kioskis või lahtris, mille peal oli "Falck", niisutades aeg-ajalt tibatillukesest veeklaasist suud, sest oli ju väga soe ilm.

Jõuetu vihkamine: ilmaneiud

Vihkan Liis Lassi ja tema väidetavat snobismi. Vihkan, et tean Liis Lassi vaid meedia vahendusel. Vihkan, et kindlasti ilmub "kvaliteetlehe" nädalalõpulisas lõpuks artikkel, kus ilmneb, et Liis Lass on "tegelikult väga tore inimene" ja kõik temast kirjutatu on suures osas "müüt". Vihkan, et see on tegelikult vist tõsi. Vihkan seda mustrit, seda ilmaneiude vältimatut rehabiliteerimist! Vihkan juba ette ära Kairit Tuhkaneni tulevast karjääri arvamusliidrina. Vihkan tendentsi lisada ilmateadetele lühihoroskoobid - see on subtiilne vihje meteoroloogia ettearvamatusele, näkkusülitamine Akadeemiale. Mulle meeldib veidi Liis Lassi brutaalne ilu, mis siiski vaid vähe leevendab mu üldist põlastavat dispositsiooni tema suhtes.

Vihkan, et telekanalid loovad kunstlikult ilmaneiusid, et neid pidevalt ükshaaval "vabadusse lasta", nagu rahutuvisid või Tivoli-tuuri õhupalle. Vihkan seda suletut ringi, ilmateadustajate palavikulist kasvatamist juba rohujuuretasandil. Süsteem taasloob end, see on kui suletud ring.

Hiired

Nägin unes hiiri. Kahjuks need polnud healoomulised hiired, vaid jooksid mööda kardinaid ja mõjusid ebamugavalt. Üks või kaks hiirt oleks olnud täiesti piisav, aga neid oli rohkem, nagu seal Austraalia dokumentaalfilmis, kus pere tuli puhkuselt tagasi ja avastasid ust lahti tehes tohutu hulga hiiri.

Nad olid kaotanud igasuguse inimlikkuse, nad ronisid palavikuliselt isegi üksteise peal, olles massipsühhoosis. Igasugune tagasihoidlikkus, vaikne väärikus, sümpaatne kartlikkus, mida me muidu hiirtelt teame, oli kadunud. Seal dokumentaalfilmis konstaabel käskis kogu farmikompleksi põletada.

Ebaadekvaatsus

Telesaatel "Tantsud tähtedega" algab teine hooaeg, ja ka seekord on impressaarioks Mart Sander. See on omamoodi vodevill. See oli eelmine aasta eetris pühapäeviti, kui vaatajaid on traditsiooniliselt palju, kuuludes prime time'i, ja ka uuel, teisel hooajal on see eetris pühapäeviti. Juba on siin-seal süüdistatud saadet frivoolsuses ja käegalöömiskultuuri esindamises, mis ei ole minu arvates õige. Tundub, et sellised arvamused on iga hinna eest kontroversiaalsuse, antiteesi taga ajamine, mis on kahjuks sageli moodsa ajakirjanduse raison d'être. On oldud ka irooniline.

Seltskonnategelased ja poliitikud tantsivad koos - tantsupõrandal ühinevad erinevad maailmavaated, unustatakse erimeelsused. Tants on imeline lõõgastaja. Need maailmavaated ühinevad semierootilises embuses, näidates kaudselt "kolmanda tee" võimalikkust.

Ministri flamenkosoolo finaalsaates omandas müütilised mõõtmed, ta unustas end ja hakkas täiesti õnnestunult improviseerima! Siiski suutis ta end justkui kõrvalt jälgida, olla enesereflektiivne - ja seega ei muutunud naeruväärseks. Risk tasus end. Ta lõpetas esituse piruetiga. Kõik sammud olid perfektselt ajastatud, ta oli kindlasti tunde harjutanud. "His thoughts are dirty, but his hands are clean" (Bob Dylan). Tema agendaväline freak-out lisas telesaatele paradoksaalselt sümboolset kapitali ja ohjeldamata, ktoonilist teatraalsust, võites endale sõpru intellektuaalide seas, muutes kogu projekti valgekraelisemaks.

Uuel hooajal on lisaelemendina kavas tsirkuseperekond Kuldmaa esitused. Nad esinevad trampliinil ja introdutseerivad ka erinevaid kodustatud metsloomi. Karule riided selga pannes kujutatakse seda metslooma antropomorfsena. Usutavasti rahvale see meeldib, ehkki minu arvates piirneb see kaudselt loomapiinamisega. Samuti on ka tsirkuseperekonna kui sellise kontseptsioon veidi ebainimlik. Vastsündinuid küll otseselt ei sunnita trikke õppima, aga valitseb kaaslaste tugev alateadlik surve. "Kõik ju hüppavad läbi põlevate rõngaste, ma võin näida deviantsena, kui teiste eeskuju ei järgi!". Nagu öeldud, pole see otsene seadusrikkumine.

Veider isikuomaduste test "Ego"

Täitsin ühe sellise kahtlase ja "humoorika" isikuomaduste testi "Ego", mis viimasel ajal moodsad on. Harjutused olid enamasti kirjalikud. Vastus tulemustega tuli mulle e-maili peale:

Oled meeskonnamängija, ent Sinu kollektivismis peitub paradoksaalselt ka mingi väga kaunis üksilduse-element. Sa ei põlga ära suurekoosseisulise grupi juhtimist - olgu siis improviseeritud giidina turismireisil või töökohal jõulupidu korraldades (nt toitu ja meelelahutust tellides ning üldist meeleolu oma sõbralike naljadega tõstes.) - ent suudad sama hästi, või isegi vabamalt, suhelda üks-ühele suhtlussessioonides, diaadides, mis teeb Su osavaks võimalikus karjääris poliitikuna (mida toetab ka Su suhteline pealiskaudsus ja kannatamatus süveneda.) Oled üliosav tunnetama igaühe individuaalset "beef'i" ja sellele vastavalt kohanema. Kui Sa saaksid olla ükskõik mis ehitis, siis oleksid Pirita klooster. Oled tegelikult üsna keskpärane, kui aus olla. Sul on uus mobiiltelefon [Sony Ericsson, termomeetriga - A. K.], mis on kuidagi märkamatult hakanud end Su elu sisse sööma,

vahel võtad ta koguni niisama välja ja teeskled, et räägid.

See on muutunud Su sõbraks. Ta on värviline ja paljude funktsioonidega. Ta on nagu koer juba! Koer, mis on elutu masin! Selles mobiiltelefonis pole tilkagi verd ja ta on aneemiline. Oled 67 % liberaalne, sobid teenindussektorisse, oleksid seal suurepärane.

Paris Hilton II

Ma mõtlen, millest kirjutada, et mitte näida banaalne. Mul on siin seinal sildid teemadega. Ehk peaksin naasma Paris Hiltoni juurde, ja kirjeldama temaga seotut jälle mingis kergelt lootusetus, mitte kunagi kuhugi jõudvas - ja seega vastuolulises - stiilis? Ma loodan, et mu stiil ei muutu kunagi iseenese paroodiaks! Kuulsin, et ta avas Los Angeleses riidepoe, kus müüakse tema enda kujundatud rõivaid. Lugesin seda uudistest. Kogu liiklus oli suure rahvahulga tõttu peatatud, seal piirkonnas. Ma arvan, et tema disainitud riided ei pruugi olla paremad ega halvemad kui paljud teised, mida Los Angeleses müüakse - tähtis on nendega kaasnev mondäänne kõrvaltähendus.

Ta võis küll saada liikluse takistamise eest trahvi, aga tekitatud furoor tuleb talle ikka lõpuks kasuks. Siin peitub paradoks - õigusorganite karistav tegevus muutub pikas perspektiivis karistatule sotsiaalseks kapitaliks. Usun, et ta [Paris Hilton] sümboliseerib meedia ja meediat tarbiva populatsiooni identiteedipuudust. Loen isegi neid uudiseid ja tema elulugu juba kuidagi apaatselt, lihtsalt sellepärast et keegi on need kirjutanud. Tunnen, et olen justkui halvatud.