Filmi "Magnus" arvustus.

Nägin kinos filmi "Magnus". Kuigi käin tihti kinos, oli see filmielamus eriline, kuna läks hinge. See oli isegi ära keelatud (mingite isikuandmete avaldamise tõttu).

Lühidalt sisust: seal oli nimitegelane, kelle vanemad ei hoolinud temast - nad olid rohkem keskendunud tööle, olles selles vallas väga edukad. Ta isa oli suures pangas tööl, aga samas väga külm ja tehnokraatlik. Arvan, et see on tänases Eestis tähtis probleem. Seoses haruldase kopsuhaigusega on Magnus sageli morbiidne, mida süvendab veelgi vanemate külmus ja hoolimatus. Filmi keskel ta paraneb sellest kopsuhaigusest, kuid vaimsed haavad ei kao. Ta hakkab tarbima narkootikume ja tegeleb poevargustega (selle põhjuseks on alateadlik kompensatsioonimehhanism, mille põhjuseks on vanemate hoolimatus).

Magnuse lõpp on justkui ette teada - ta sooritab enesetapu. See oli filmi kõige kurvem hetk, apoteoos.

(Mul oli ka kinos raske hetk, kui kinosaali tuli "Falcki" kostüümiga vanamees, et kontrollida pileteid. Olin väga närviline ja mu pilet oli tillukeses peopesas niiske ja muditud. Seda oli raske lugeda. Ma oleksin võinud vanamehe eest tõugata ja minema joosta, sest ta tundus nõrk. Ta osutus ise kindlameelseks - ta võttis mu peopesa oma kätte ja avas selle, ja isegi naljatas mu närvilisuse üle. Seda piletit sai vaid pooleldi lugeda. Tal oli vööl raadiosaatja ja jalas tanksaapad. Raadiosaatjast kostus vahel imelikke pobinaid, millest ta võibolla vaid ise aru sai.)

Minu arvates olid kõik näitlejad enamasti head, ja ka operaatoritöö oli küllaltki hea. Magnust mängis Kristjan Kasearu, kes on tuntust kogunud ka lauljana. Soovitan seda filmi kõigil vaatama minna, kas siis kinos või osta DVD.