Ma astusin Reformierakonda III

Ma sõitsin bussiga Tallinna, et astuda Reformierakonda. Mulle meeldib see erakond teatud universaalsuse ja liberaalsuse tõttu. Ma ise elan maal.

Olen ka varem püüdnud Reformierakonda astuda, aga siis ma ei suutnud keskenduda selle taotluse täitmisele, sest olin võõras ümbruses. Seal oli nii palav, ja keegi Artur kogu aeg istus mu kõrval ja vaatas, nii et ma ei saanud keskenduda.

Ma astusin bussist maha ja kohe astusin kogemata ühele väikesele koerale peale. Ta oli kuidagi varjatult bussi ukse ees, ja ma astusin talle tugevasti peale. Ma vabandasin häälekalt. Muidugi ta jooksis kohe minema. See oli väga väike koer.

Õnneks oli Reformierakonna kontoris väga hubane ja sain oma ärevusest üle - seal oli keegi Kaur, kes oli väga lahke ja oskas hästi suhelda ka kinniste inimestega. Ta oli seal vist turvamees, sest tal oli must jope ja selle seljale kirjutatud - "Falck". Ta juhendas, kuidas taotlust täita. Vahepeal ta naljatas aegajalt sisenevate inimestega, aga tema naljatused olid alati ohutud (ehkki küllaltki pealiskaudsed), ta oskas alati õigel ajal robustsemat nalja vältida, mis mulle väga meeldis. Ta lohutas mind subtiilselt, pannes käe mu õlale.

Tal oli raseeritud pea, ja temagi kuulus vist Reformierakonda. Vestluse käigus ilmnes, et ta ema peab mingeid Lõuna-Ameerika rotte, mille nahk oli väga kallis. Leidsime palju ühiseid huvisid.

Kauril oli selline tõmblukuga "fliis" ja väikesed valged botased. Mobiiltelefon oli tal kaela riputatud ja vilkus vahel. Ta oli väga väikest kasvu ja lihavate näppudega, mis kaugelt silma paistsid.

Hiljem Kaur viis mind oma autoga bussijaama, võttes vahepeal lasteaiast oma lapsed peale. Kõigil neljal olid veidi lamedad ninad, suured, justkui punsunud huuled ja tillukesed helehallid silmad.