Kingdom Come
Hiljuti ilmus elustiili- ja disainiajakirjas kauaoodatud, ühiskondlikus id'is soovunelmana etableerunud portreelugu Urmas Otist. Kirjeldati tema talu Viimsi lähedal, ajakirjanikke võttis vastu osaliselt rebitud, kurtcobainilikes teksapükstes Urmas Ott, ruudulise pluusiga - nagu võikski oodata ruraalselt portreeloolt. Mulle ei meeldinud, et tema "tunked" olid kuidagi kunstlikud, nende räpasus oli vist hoolikalt konstrueeritud "Montoni" tekstiilivabrikus, see polnud saavutatud tõelise füüsilise tööga. Samas olid tal jalas veidrad tillukesed kummikud, mis ei kuulu tavaliselt disainiajakirjade poolt külastatavate celebrity'de aksessuaaride hulka ja olid seega kuidagi meeldivalt paradigmavälised, isegi ehmatavad. Ta oli nagu väike sõbralik faun. Mulle meeldis ta veidi brutaalne, apoplektiline ilu.
Ka oli tal käes mingi imelik ritv, tokk, ja väidetavalt ehitas ta kuuri. Tal olid jalas kahe triibuga säravvalged tennised - indilik hommage nooruslikkusele. Üle tema nailonist kampsuni rinna jooksis tikitud must triip, muidu oli see kampsun üleni punane. Urmas Otti pildistati ka kuuri ehituse juures lihapirukaid söömas ja otse suurest tetrapakist jogurtit peale rüüpamas. See oli juba kuidagi radikaalne ja tuttav. Hiljem ta "pühkis oma rasvased käed juustesse" (Mati Unt).
Kõige rohkem tekitas meeldivat üllatust hiiglasuur haige ja pidevalt lõõtsutav vana koer, kes mõjus kontrastina ilusa maja kõrval ja kellest tõesti õhkus inimlikku kurbust, mis ilmselt selle ajakirja külma, funktsionalistliku ideoloogiaga kokku ei läinud. Ta kehastas inimlikku tragöödiat. Ta kuidagi surus end alatasa Urmas Oti vastu, otsides lähedust. Tal keel tolknes kogu aeg välja. Sellel lubati elada omamoodi lahtris või kabiinis maja kõrval ja tal oli Urmas Oti jaoks nostalgiline väärtus. Ta käis tal pidevalt järel ja lõõtsutas, ehkki teda ei lubatud kunagi tuppa.
Disainiajakiri ise oli, jällegi, imeilusast kriitpaberist, mis sümboliseerib tänapäeva meedia väsimatut rat race'i võimalikult paljude pikslite järele. (Sauna interjööri foto oli kuidagi stiilselt tume ja varjuderikas, meenutades vaikelu.)
Ka oli tal käes mingi imelik ritv, tokk, ja väidetavalt ehitas ta kuuri. Tal olid jalas kahe triibuga säravvalged tennised - indilik hommage nooruslikkusele. Üle tema nailonist kampsuni rinna jooksis tikitud must triip, muidu oli see kampsun üleni punane. Urmas Otti pildistati ka kuuri ehituse juures lihapirukaid söömas ja otse suurest tetrapakist jogurtit peale rüüpamas. See oli juba kuidagi radikaalne ja tuttav. Hiljem ta "pühkis oma rasvased käed juustesse" (Mati Unt).
Kõige rohkem tekitas meeldivat üllatust hiiglasuur haige ja pidevalt lõõtsutav vana koer, kes mõjus kontrastina ilusa maja kõrval ja kellest tõesti õhkus inimlikku kurbust, mis ilmselt selle ajakirja külma, funktsionalistliku ideoloogiaga kokku ei läinud. Ta kehastas inimlikku tragöödiat. Ta kuidagi surus end alatasa Urmas Oti vastu, otsides lähedust. Tal keel tolknes kogu aeg välja. Sellel lubati elada omamoodi lahtris või kabiinis maja kõrval ja tal oli Urmas Oti jaoks nostalgiline väärtus. Ta käis tal pidevalt järel ja lõõtsutas, ehkki teda ei lubatud kunagi tuppa.
Disainiajakiri ise oli, jällegi, imeilusast kriitpaberist, mis sümboliseerib tänapäeva meedia väsimatut rat race'i võimalikult paljude pikslite järele. (Sauna interjööri foto oli kuidagi stiilselt tume ja varjuderikas, meenutades vaikelu.)
postitas Oggmonster kell
14:17
2 kommentaari:
Kuidas viinavõtt edenes?
Loomulikult ma ei propageeri seda, sest meie ajaveebi loevad ka paljud noored. Täna on ju esimene september ja telerist näitab "Kevadet".
Nagu joomine ikka - sel on oma plussid, see võttis mul sotsiaalsed päitsed maha. Pärast hommikul loomulikult kahetsesin väga, ja lubasin endale oma elu radikaalselt muuta. Nüüd tegin endale munarooga, suitsetasin veidi, ja nüüd muudan oma elu vast järk-järgult, astmeliselt, kuhu saatus suunab. Tervitan ka sind, mulle meeldib su veidi brutaalne, ent siiski justkui kristalne ilu.
Postita kommentaar
Tellimine: Postituse kommentaarid [Atom]
<< Avaleht