Politseivägivallast

Hiljuti oli suur uudis, kus turvamehed lõid klubi tagaruumis raskelt kahte noormeest. See on skandaalne juhtum, ja tekitas suurt furoori ajakirjanduses. Ma arvan, et siin on tegu üleminekuühiskonnale omase anoomiaga. Nad lõid noormehi taskulambiga ja jalgadega. Lint pääses - kurjategijate kurbuseks - ajakirjandusse, ja tekitas skandaali.

Samas on politseinikel väga raske töö, nad peavad valmis olema suurteks kuritegudeks peaaegu kogu aeg! Komissaridel on nii, et nad peavad kogu aeg olema valmis, kas või öösi. Hea on näha, kui politseiautod vuravad reede õhtuti mööda linna, see tekitab kindlustunnet. Neil on relvad, nende peale saab loota.

Samas oleksid pekstud noorukid võinud enne juba olla alandlikumad, ja teha koostööd. On täiesti võimalik olla irooniline Falcki meeste suhtes, ilma et nad lööks! Usu, võrreldes nõukogude ajaga on asi paranenud. Siis miilitsad olid väga irratsionaalsed, ja lõid ka vange. Hea, et me oleme teel demokraatiale.

Ma ise töötan kohvikus leti taga, ja ikka on tulnud kohvikusse provotseerivaid inimesi. Tavaliselt ma "neutraliseerin" nad oma osavõtliku käitumisega, ja nad ei olegi enam nii vihased. Tellivad 2 õlut ja hakkavad endamisi vestlema, rahulikus toonis. Nad on rahulikud. Pakun ka kitsepiima, kuna me kohvik on tuntud kitsepiima poolest. Mul kodus on neli kitse, ja sealt ka see kitsepiim tuleb. See on kasulik seedimisele.

Kuna astusin Kaitseliitu, on ka mul võimalus relvadest tulistada. Loomulikult on seal ranged piirangud. Eesti ainus lasketiir on Aegviidus, käin seal tihti mingit ebamäärast inimesekuju tulistamas. See on tehtud papist või vineerist. Mul on kõrvaklapid peas. Hiljem kerin selle, vajutades nuppu, enda juurde, ja vaatan kui täpselt olin tulistanud. Huvitun ka tankidest.