Ma muutusin küünilisemaks

Seoses oma äkilise rikastumisega - investeerisin nimelt kasiionärisse, ja sain peaaegu üleöö rikkaks - olen endas avastanud teatud parvenüüliku künismi ja uusrikkale omase vägivaldsuse. Olen pääsenud sisse Tallinna ärieliidi kinnistesse, salapärastesse klubidesse, millel on säravad punased neoonsildid. Need on väga esoteerilised, ja korda valvab trobikond üliumbusklikke, turskeid turvamehi. Seal käivad kahtlased, väga ebaeetilised noorukid, kes on rikastunud keeruliste mahhinatsioonide kaudu. Seal toimuvad mingid salapärased orgiad.

Mul on perfektne ja väga kallis ülikond ja suur auto, mis kompenseerivad mu intellektuaalset ja emotsionaalset ebakindlust, ja tõika, et olen vaid 139 sentimeetrit pikk.

Üks väike kodutu vanamees oma lõõtsutava koeraga oli tulnud sinna klubi ukse ette. Ta oli tirinud mingi prügikasti klubi akna alla ja vaatas sealt aknast sisse. Koer ise oli lonkav ja köhis pidevalt. Mul oli käevangus noor üliõpilasneiu, sarvraamidega prillidega, mantliga, ja tal oli sall kuidagi ilusti mässitud kaela ümber. Ma lõin hästi kõvasti vanamehelt prügikasti alt ära, ja lõin ka koera jalaga, nii et see tuhatnelja põgenes. Naersin kuidagi homeeriliselt nagu Põrgupõhja Jürka, mis mind veidi ehmatas. Tundus, et majanduslik kindlustatus on mind kalestanud. Tundus, et ka neiu oli alguses veidi ehmunud ja ebakindel olukorra lahtimõtestamisel, aga temagi adapteeris mu sadistliku, minnalaskva suhtumise, ja loopis laiali ning purustas vanamehe kilekoti sisu, mis koosnes vanadest kaltsudest ja väikesest armsast mängukrokodillist, mille ta oma kingakontsaga lömastas. Me sisenesime klubisse.

Olen üldiselt end ikka humanistiks pidanud, ja isegi kunagi toetanud Albert Schweitzeri ideid, aga see ehmatas mind veidi. Võib arvata, et siin on tegemist postkommunistliku anoomiaga, üldine rikastumine kuidagi hävitas mu väärtushinnangud, introdutseerides eetiliste teeside ambivalentsuse ja amoraalse minnalaskmismeeleolu.