Veel kord ekstreemspordist

Kõigepealt tahaksin mainida, et mulle meeldib noorte uljus, kui nad ATV-dega looduses sõidavad, ehkki müra on küll kõva ja kostub. Samuti meeldivad mulle maapiirkondades toimuvad rallid, kus on alati palju pealtvaatajaid, kes kohe huvitaval kombel jooksevad pärast iga auto möödasõitu teele, et vaadata veel kaduvale autole järele, ise hõisates ja taskurätte õhku loopides. See oli suur rahvalik pidupäev, raadios katkestati isegi mingi publitsistikasaade, et teadustada tulemusi.

Eriti meeldivad mulle künkad, kus kiire auto sooritab õhulennu, hiljem maandudes. Tean, et rallisportlastel on oma eetika, mis koteerib kõrgelt tavaliikluses hästi käitumist. Seal on ekipaažides isegi palju politseinikke ja kõrgelt austatud riigiametnikke. Seda küsimust ei saa vaadelda mustvalgelt. Ralli on oma tumedate kihutamiskirgede kanaliseerimine küllaltki ohutul moel.

Ka kiirendusvõistlused - mis pole vist küll otseselt seaduslikud - imponeerivad mulle. Aktiivne noorte subkultuur osaleb nendes, leides ühise nimetaja ja toetades nõnda mingisugust kollektivismi, mida Eestis nii vähe on. Nendes võistlustes peitub tänapäeva noorte hea progressiusk.

Samas rikub see kõik loodust - loomi ja isegi puid häirivad taolised inimliku destruktiivsuse demonstratsioonid. Ma arvan, et me ei peaks tooma ohvriks väikeseid loomi. Ma ei räägi siin ainult suurtest loomadest - põtradest, karudest ja rebastest, vaid ka väikestest loomadest nagu karihiired ja mitmesugused imelikud tillukesed rotid, kelle liike on metsas kümneid.

Nägingi hiljuti ühes endises nõukogude sõjaväeosas Paldiski lähedal ühte imelikku ja segaduses karihiirt. Ta jõi parajasti lombist vett, ja oli nii uimane juba, et ei osanud oma instinkte minu eest põgenedes artikuleerida, vaid lihtsalt taarus. Jah, see pole küll suur loom, aga oli omamoodi sümboolne, see tema arvatav derealisatsioon.

Kahjuks on praegune Eesti üleminekuühiskond olemuselt individualistlik. Loodan, et tendents kaldub ikka rohkem ja rohkem rohelise mõtteviisi poole ja hakkame hindama ka väärtusi, mis alles aastakümnete- või sadade pärast meile maailmas unikaalsust hakkavad tooma.