Take, take, take

Pean möönma, et kuulusin nõukogude ajal poolmilitaarsesse rühmitusse, mis hukkas hulkuvaid lemmikloomi. Tulistasime hulkuvaid kasse ja koeri, sest need võisid levitada marutaudi.

Mäletan, et tulistasin isegi ühte kanaarilindu. Siis olid teised ajad, oli palju hulkuvaid lemmikloomi. Valasin oma viha välja trobikonna rottide peal, kes olid kuidagi kogunenud kanalisatsiooniluugi juurde. Tulistasin neid valimatult, need olid hiigelsuured, lihavad rotid. Lõin neid meeleheites terava noaga, ise nuttes ja oma väikeste kätega mulda haarates. Needsin kogu maailma! Mul oli vastav univorm.

Nüüd olen investeerinud kasiinoärisse ja mõjutan subtiilselt kohalikke korrumpeerunud poliitikuid. Nagu mainitud, pole ma eetiline. Kuulun ka EÜS-i. Mu obsessioon on osaleda televisiooni laulusaadetes, millel on "mängulised" saatejuhid, meeldivalt feminiinsed noorukid, kelle särkidel pole varrukaid ja kes kannavad mütse, ehkki stuudios on soe. Nende särkidele on kirjutatud mingi radikaalne, kunstiline sõnum, mis siiski establishment'i ei ähvarda. Ta tuli rõõmsalt, isegi rõkatades stuudiosse ja tegi tunde kohe heaks! Ta justkui jooksis kogu aeg ja ei suutnud ühelegi teemale keskenduda.

Käisin ka Balti jaamas ühes idamaises poes maagilisi draakoneid ostmas, mis on plastmassist. Ostsin ka vesipiibu. Müüja oli üks temperamentne vuntsidega mees.