teisipäev, 23. oktoober 2007

Minu CV

Poliitiliselt ma olen vast kuidagi ebamääraselt tsentristlik. Ma olengi väga poliitiline ja ei ole suletud mingisse elevandiluutorni.

Ma hindan mesilasi, eriti meeldivad mulle noored mesilased, kes on veel udusulgedes ja hüppavad mängeldes puu all. Mesilased on väga tundlikud ja suurema häirimise puhul võib mesilaspere in corpore mesipuust lahkuda. Nad vajavad rahu. Nad on väga irratsionaalsed ja ei hooli palvetest jääda. Talvel nad magavad, ning kui vaikselt teha mesipuu uks lahti, on nad reas, tihedalt üksteise vastu surutud. Ilmselt ei taha nad, et üldse segataks. Nende sulestikud on kohevil.

neljapäev, 18. oktoober 2007

uuemat meeleoluluulet

hommik
ääretu kõrbenud stepp
mõni sisalik
idakristlik gnoom
tillukese mantliga
väike mamelukk
sõitmas poni seljas
viiskümmend kraadi
järjekordne
jõhker
hommik

Modernset, sümbolistlikku luulet

öö
vaikus
peatänav
kasiino
lumes vedelevad paberid
pihtijate konfessioonid
lunastamata
haiguslood
muudetud värvilisteks žetoonideks
mänguautomaadi ekraanil
inimarenguindeksi numbrid
pirn õun sidrun
sul ei vedanud sõber
klaas on pooltühi

teisipäev, 9. oktoober 2007

Meediakriitikat

Hiljuti oli teleuudistes teade, et Ameerikas on kasvatatud hiigelsuur kõrvits. See oli teleuudistes esitatud "humoorika nupuna", et vaatajad saaks "tõsiste" uudiste vahelduseks lõõgastuda. See on minu arvates märk meedia järjest kasvavast kõmulisusest. Üks väike gnoomiks riietatud poiss toetus kõrvitsa peale ja kutsus publikus esile homeerilise naeru, kuna see oli tõesti väga naljakas. Mees, kes selle kõrvitsa kasvatas, oli väga entusiastlik, ta rääkis kätega vehkides kaamera ees.

Seal oli hiljem mingi rongkäik, mis jättis infantiilse mulje. Paljud protsessioonist osavõtjad olid millegipärast riietatud väikesteks trollideks või päkapikkudeks, muutes kogu uudistenupu irratsionaalseks ja arusaamatuks. Hiljem liikus eksalteeritud rahvahulk läbi küla, kus lõpuks põletati üldiste hõisete saatel üks sümboolne nukk. Kogu see krempel jättis halva, ameerikaliku massikultuuri maitse keelele. See esindas niinimetatud katkestuse kultuuri.

Kahjuks on see vaid üks näide infotainment'i prevaleerimisest meediamaastikul. Näiteks on uudised üleküllastunud ebakonventsionaalsetest loomadest, viimati oli seal mingi kass, kes käis ise WC-s. Leian, et seda ei peaks näitama uudistesaates. On ka palju reportaaže huvitavatest koertest, kes teevad trikke. Meedia peaks olema analüütilisem ja sotsiaalselt tundlikum, isegi kui see reitinguid vähendab.

reede, 5. oktoober 2007

Vahur Kersna kui "põhjuseta mässaja" (Venus In Furs)

Hiljuti oli meedias teatud kisa-kära Vahur Kersna isiku ja tema väljaütlemiste pärast. Teda süüdistati blasfeemias, kui ta väidetavalt sedastas, et "keiser on ju alasti". Mulle meeldib Vahur Kersna etableerunud ülbus, ehkki küll see nii sageli piirneb labasuste ja isegi jõhkrustega.

Ta pole üldse alandlik, mis oleks hea. Piiblis ütleb, et alanduses peitub ülendus. Vahur Kersna on ka väga stiilne, ta käib stiilselt riides, mis veelgi rõhutab tema jamesdeanilikku vibe'i. Nägin teda nädalapäevad tagasi Stockmanni kaubamaja juures, ka siis oli tal seljas huvitav liibuv kampsun ja mugavad valged tennised. Ma tema eraelust ei tea. Ta näeb küll väga hea välja, ta hoolitseb enda eest! Teksapüksid olid tal kuidagi pleegitatud, aga mitte räpased. Ma ei suutnud oma erutust varjata ja punastasin tahtmatult.

Siiski ei süvene ta oma reportaažides sootsiumi sügavamatesse toimimispõhimõtetesse - ta vaid õrnalt nilpsab neid. Soovin, et ta käsitleks oma teemasid sotsioloogilisemast vaatenurgast.

Oma vähestes antud intervjuudes on ta maininud, et ta ei igatse tagasi oma minevikku, seda, mille keskel ta on sirgunud. Ta vaatas julgelt ja külmalt tulevikku (seal oli ka foto, kus oli lähivaade pikas mantlis Kersnast vist Linnahalli katusel). Ta rääkis avameelselt, käte värisedes sigaretituhka puistates oma noorusillusioonide purunemisest ja üleminekuaja indutseeritud vaimsest kalgendumisest. Selles krestomaatilises intervjuus ta avas end lõplikult: "Jumal andesta mulle patuse elu pärast!", "oma suhtumise tõttu kõnnin igavesti üksi", "kes saab õigusega väita, mis halb, mis hea, kogu elu olen elanud lindpriina", "jäin tugevaks, hoolimata trobikonnast player-hater'itest" etc.

Take these broken wings
I need your hands to come and heal me once again
So I can fly
Until the end of time
(2pac)

Sümboolne oli Vahur Kersna reportaaž prügivedajate elust. See lõi oma eksistentsialismiga (kasutan seda väljendit laias tähenduses). Meeldis ka lõik Egiptusest, kus ta sattus (ilmselt ootamatult) vastamisi alligaatoriga.

neljapäev, 4. oktoober 2007

Politseivägivallast

Hiljuti oli suur uudis, kus turvamehed lõid klubi tagaruumis raskelt kahte noormeest. See on skandaalne juhtum, ja tekitas suurt furoori ajakirjanduses. Ma arvan, et siin on tegu üleminekuühiskonnale omase anoomiaga. Nad lõid noormehi taskulambiga ja jalgadega. Lint pääses - kurjategijate kurbuseks - ajakirjandusse, ja tekitas skandaali.

Samas on politseinikel väga raske töö, nad peavad valmis olema suurteks kuritegudeks peaaegu kogu aeg! Komissaridel on nii, et nad peavad kogu aeg olema valmis, kas või öösi. Hea on näha, kui politseiautod vuravad reede õhtuti mööda linna, see tekitab kindlustunnet. Neil on relvad, nende peale saab loota.

Samas oleksid pekstud noorukid võinud enne juba olla alandlikumad, ja teha koostööd. On täiesti võimalik olla irooniline Falcki meeste suhtes, ilma et nad lööks! Usu, võrreldes nõukogude ajaga on asi paranenud. Siis miilitsad olid väga irratsionaalsed, ja lõid ka vange. Hea, et me oleme teel demokraatiale.

Ma ise töötan kohvikus leti taga, ja ikka on tulnud kohvikusse provotseerivaid inimesi. Tavaliselt ma "neutraliseerin" nad oma osavõtliku käitumisega, ja nad ei olegi enam nii vihased. Tellivad 2 õlut ja hakkavad endamisi vestlema, rahulikus toonis. Nad on rahulikud. Pakun ka kitsepiima, kuna me kohvik on tuntud kitsepiima poolest. Mul kodus on neli kitse, ja sealt ka see kitsepiim tuleb. See on kasulik seedimisele.

Kuna astusin Kaitseliitu, on ka mul võimalus relvadest tulistada. Loomulikult on seal ranged piirangud. Eesti ainus lasketiir on Aegviidus, käin seal tihti mingit ebamäärast inimesekuju tulistamas. See on tehtud papist või vineerist. Mul on kõrvaklapid peas. Hiljem kerin selle, vajutades nuppu, enda juurde, ja vaatan kui täpselt olin tulistanud. Huvitun ka tankidest.