Osalesin lauluvõistlusel

Osalesin Laulukarussellis, ehkki mul oli politseiga probleeme - mingid dividendid jäid deklareerimata, ja rahad kadusid kuhugi. Olin isegi eeluurimise all.

Eelproovides olin väga närvis, kuid hilisemates voorudes närvi nii palju sees polnud. Esitasin žüriile mulje avaldamiseks mingi vodevillisarnase etenduse, olin riietatud suurde karukostüümi, ja mu pea vaatas selle karu koonu alt välja. Moodustasin piruette ja kaasasin spontaanselt ka žürii mu etteastet lõpetavasse rongkäiku.

Saatejuht oli keegi Tanel - liibuva kampsuniga jässakas blond nooruk, kes oma lihavaid näppe alatasa juustesse pühkis, žüriiliikmeid ma ei tundnud. Ta oli väga lahke ja vähendas mu ärevust, pannes käe mu õlale. Ta kampsunil polnud varrukaid. Tal oli müts peas, ehkki seal stuudios oli väga palav. Rääkisime ka poliitikast, meeldiva üllatusena kuulus temagi Reformierakonda.

Mul oli keskendumisraskusi seoses probleemidega isiklikus elus - ebaõnnestunud investeeringud kasiinoärisse, salapärased tehingud Viimsis, hunnik salapärast raha, mille päritolu ma ei mäletanud. Samas meeldis mulle Tallinn väga, elasin isegi läbi niinimetatud Jeruusalemma sündroomi. Suured hooned imponeerisid, seal ehitati järjekordset kõrghoonet. Käisin ka mingis tunnelis, mis oli tänava all. Üks vuntsidega mees müüs mulle seal ühe Hiina amuleti - kulddraakoni, mis oli plastmassist, aga kuldvärviga üle piserdatud.

Ma muutusin küünilisemaks

Seoses oma äkilise rikastumisega - investeerisin nimelt kasiionärisse, ja sain peaaegu üleöö rikkaks - olen endas avastanud teatud parvenüüliku künismi ja uusrikkale omase vägivaldsuse. Olen pääsenud sisse Tallinna ärieliidi kinnistesse, salapärastesse klubidesse, millel on säravad punased neoonsildid. Need on väga esoteerilised, ja korda valvab trobikond üliumbusklikke, turskeid turvamehi. Seal käivad kahtlased, väga ebaeetilised noorukid, kes on rikastunud keeruliste mahhinatsioonide kaudu. Seal toimuvad mingid salapärased orgiad.

Mul on perfektne ja väga kallis ülikond ja suur auto, mis kompenseerivad mu intellektuaalset ja emotsionaalset ebakindlust, ja tõika, et olen vaid 139 sentimeetrit pikk.

Üks väike kodutu vanamees oma lõõtsutava koeraga oli tulnud sinna klubi ukse ette. Ta oli tirinud mingi prügikasti klubi akna alla ja vaatas sealt aknast sisse. Koer ise oli lonkav ja köhis pidevalt. Mul oli käevangus noor üliõpilasneiu, sarvraamidega prillidega, mantliga, ja tal oli sall kuidagi ilusti mässitud kaela ümber. Ma lõin hästi kõvasti vanamehelt prügikasti alt ära, ja lõin ka koera jalaga, nii et see tuhatnelja põgenes. Naersin kuidagi homeeriliselt nagu Põrgupõhja Jürka, mis mind veidi ehmatas. Tundus, et majanduslik kindlustatus on mind kalestanud. Tundus, et ka neiu oli alguses veidi ehmunud ja ebakindel olukorra lahtimõtestamisel, aga temagi adapteeris mu sadistliku, minnalaskva suhtumise, ja loopis laiali ning purustas vanamehe kilekoti sisu, mis koosnes vanadest kaltsudest ja väikesest armsast mängukrokodillist, mille ta oma kingakontsaga lömastas. Me sisenesime klubisse.

Olen üldiselt end ikka humanistiks pidanud, ja isegi kunagi toetanud Albert Schweitzeri ideid, aga see ehmatas mind veidi. Võib arvata, et siin on tegemist postkommunistliku anoomiaga, üldine rikastumine kuidagi hävitas mu väärtushinnangud, introdutseerides eetiliste teeside ambivalentsuse ja amoraalse minnalaskmismeeleolu.

Loomade kaitsmisest

On kena, et viimasel ajal on hakatud loomade kaitsele rõhku panema. Arvan, et ka koertel ja muudel loomadel võiksid olla suuremad õigused.

See kõik on märk, et Eesti muutub üha läänelikumaks. Mäletan oma lapsepõlve, kui vanaisa oli sunnitud üleliigsed kassipojad tiiki uputama. See oli kurb, aga vältimatu. Siis polnud veel uinutavaid süste ega steriliseerimist. Üleliigsete loomade hukkamine oli paratamatu ja vajalik, sest muidu oleks suur trobikond kasse hakanud hävitama linde ja üldse kuidagi kontrollimatuks muutunud ja võib-olla isegi inimesi ründama hakanud.

Nüüd on - jumal tänatud - loomapidamine institutsionaliseeritud. Inspektorid käivad taludes ja teevad isegi sigadele mingeid süste. Lehmadel on rohkem hingamisruumi.

Kahjuks on Eestis siiski palju kultuuritust loomade suhtes. Tallinnas on palju hulkuvaid koeri, olen neid isegi näinud. Üks väike koer ootas prügikastide juures, endal karv turris ja räsitud. Olin ka ise seal, nõjatusin niisama vastu majaseina. Üks küüniline nooruk kõndis mööda ja lõi seda koera jalaga, nii et see kiiresti põgenes. Nooruk naeris homeeriliselt, ja temaga kaasas olnud tikk-kontsadega neiu naeris ka, alguses veidi kõhklevalt, aga peagi juba ka homeeriliselt. Nooruk oli väga jõulise välimusega ja raseeritud peaga. Tema üsna liibuvale kampsunile oli kirjutatud "Kid Charlemagne". Nad läksid rõkatades ööklubi uksest sisse ja mõlemad rääkisid kõvasti klappidega mobiiltelefonidega.

[...]

Jah, minu kujunemisaastad möödusid üleminekuaja keerises, kui valitses anoomia ja teadmatus tuleviku suhtes. Ehkki olin vaid nelja- või viieaastane, tulistasin registreerimata relvast toki otsa pandud konservipurke. Käisin ka jahil ja lasksin põtru ning rebaseid - jahilubade paradigma oli toona olematu. Usun, et see transitsioonipööris tekitas minu hinge jäädavaid arme. Noore vabariigi represseerivad institutsioonid olid alles verisulis, ja ma kasutasin seda noorusliku õhinaga ära. Tulistasin ka varblasi, kes olid kartulipõllul. Vahel lapselikus vihahoos tulistasin ka niisama valimatult, haarasin väikeste kätega mulda ja needsin jõuetus ahastuses kogu maailma.

Valitseva Zeitgeist'i tõttu olin sunnitud läbima vastavad initsiatsiooniriitused väga noorelt.

Nüüdseks on vesi selginenud ja riigiaparaat töötab meeldivalt. Kauplustes on palju toitu ja tarbekaupu. Hea, et ka korruptsiooni on vähe, võrreldes näiteks Lätiga.

Veel kord ekstreemspordist

Kõigepealt tahaksin mainida, et mulle meeldib noorte uljus, kui nad ATV-dega looduses sõidavad, ehkki müra on küll kõva ja kostub. Samuti meeldivad mulle maapiirkondades toimuvad rallid, kus on alati palju pealtvaatajaid, kes kohe huvitaval kombel jooksevad pärast iga auto möödasõitu teele, et vaadata veel kaduvale autole järele, ise hõisates ja taskurätte õhku loopides. See oli suur rahvalik pidupäev, raadios katkestati isegi mingi publitsistikasaade, et teadustada tulemusi.

Eriti meeldivad mulle künkad, kus kiire auto sooritab õhulennu, hiljem maandudes. Tean, et rallisportlastel on oma eetika, mis koteerib kõrgelt tavaliikluses hästi käitumist. Seal on ekipaažides isegi palju politseinikke ja kõrgelt austatud riigiametnikke. Seda küsimust ei saa vaadelda mustvalgelt. Ralli on oma tumedate kihutamiskirgede kanaliseerimine küllaltki ohutul moel.

Ka kiirendusvõistlused - mis pole vist küll otseselt seaduslikud - imponeerivad mulle. Aktiivne noorte subkultuur osaleb nendes, leides ühise nimetaja ja toetades nõnda mingisugust kollektivismi, mida Eestis nii vähe on. Nendes võistlustes peitub tänapäeva noorte hea progressiusk.

Samas rikub see kõik loodust - loomi ja isegi puid häirivad taolised inimliku destruktiivsuse demonstratsioonid. Ma arvan, et me ei peaks tooma ohvriks väikeseid loomi. Ma ei räägi siin ainult suurtest loomadest - põtradest, karudest ja rebastest, vaid ka väikestest loomadest nagu karihiired ja mitmesugused imelikud tillukesed rotid, kelle liike on metsas kümneid.

Nägingi hiljuti ühes endises nõukogude sõjaväeosas Paldiski lähedal ühte imelikku ja segaduses karihiirt. Ta jõi parajasti lombist vett, ja oli nii uimane juba, et ei osanud oma instinkte minu eest põgenedes artikuleerida, vaid lihtsalt taarus. Jah, see pole küll suur loom, aga oli omamoodi sümboolne, see tema arvatav derealisatsioon.

Kahjuks on praegune Eesti üleminekuühiskond olemuselt individualistlik. Loodan, et tendents kaldub ikka rohkem ja rohkem rohelise mõtteviisi poole ja hakkame hindama ka väärtusi, mis alles aastakümnete- või sadade pärast meile maailmas unikaalsust hakkavad tooma.

Ma astusin Reformierakonda III

Ma sõitsin bussiga Tallinna, et astuda Reformierakonda. Mulle meeldib see erakond teatud universaalsuse ja liberaalsuse tõttu. Ma ise elan maal.

Olen ka varem püüdnud Reformierakonda astuda, aga siis ma ei suutnud keskenduda selle taotluse täitmisele, sest olin võõras ümbruses. Seal oli nii palav, ja keegi Artur kogu aeg istus mu kõrval ja vaatas, nii et ma ei saanud keskenduda.

Ma astusin bussist maha ja kohe astusin kogemata ühele väikesele koerale peale. Ta oli kuidagi varjatult bussi ukse ees, ja ma astusin talle tugevasti peale. Ma vabandasin häälekalt. Muidugi ta jooksis kohe minema. See oli väga väike koer.

Õnneks oli Reformierakonna kontoris väga hubane ja sain oma ärevusest üle - seal oli keegi Kaur, kes oli väga lahke ja oskas hästi suhelda ka kinniste inimestega. Ta oli seal vist turvamees, sest tal oli must jope ja selle seljale kirjutatud - "Falck". Ta juhendas, kuidas taotlust täita. Vahepeal ta naljatas aegajalt sisenevate inimestega, aga tema naljatused olid alati ohutud (ehkki küllaltki pealiskaudsed), ta oskas alati õigel ajal robustsemat nalja vältida, mis mulle väga meeldis. Ta lohutas mind subtiilselt, pannes käe mu õlale.

Tal oli raseeritud pea, ja temagi kuulus vist Reformierakonda. Vestluse käigus ilmnes, et ta ema peab mingeid Lõuna-Ameerika rotte, mille nahk oli väga kallis. Leidsime palju ühiseid huvisid.

Kauril oli selline tõmblukuga "fliis" ja väikesed valged botased. Mobiiltelefon oli tal kaela riputatud ja vilkus vahel. Ta oli väga väikest kasvu ja lihavate näppudega, mis kaugelt silma paistsid.

Hiljem Kaur viis mind oma autoga bussijaama, võttes vahepeal lasteaiast oma lapsed peale. Kõigil neljal olid veidi lamedad ninad, suured, justkui punsunud huuled ja tillukesed helehallid silmad.