Motivatsiooniguru Peep Vain - kogemus

Ma käisin Peep Vainu, tuntud eesti motivatsiooniguru, koolitusel. Kriitpaberist tutvustuslehel lubati, et Peep Vain on suurepärane jutuvestja, et tema "storytelling abilities" on väga head. Ta oli tõesti hea vestleja, saal oli tihti sõbralikust naerust kõveras. (Ta ilmus publiku ette kenas roosas kampsunis, kohvitass käes, et rõhutada oma heatahtlikkust. Tal oli suur punane vest seljas.)

Üks ta lugu oli: üks rebane kukkus sügavasse kaevu, kust ta välja ei saanud. Seejärel üks väike kits kõndis mööda, ja küsis rebaselt, mida see kaevus teeb. Rebane vastas: olen siin kaevu põhjas, sest kuuldavasti on oodata põuda, meeletut vihmapuudust, ja tahan kohe siin vee lähedal olla. Kits otsustas käituda rebase eeskujul ja hüppas samuti alla kaevu, mispeale rebane ta ära sõi.

Selle loo moraal oli, et ei tasu usaldada inimesi, kes on hädas. Me elame külmas maailmas. Ta illustreeris seda slaidiga. See kõik jättis hiljem kuidagi värske tunde, olin järgmisel hommikul ärgates kuidagi nii värske.

Kiri Sõbrale

"Tere, kallis Kaspar!

Tead, su sõbrad suunasid mu üliskandaalsele šokileheküljele "goatse.cx", kui ma püüdsin külastada (ka veerandi võrra Sinule kuuluvat) näiliselt sõbralikku, inspireerivat blogi "ksv.pri.ee". Nii nad oma vaenlastega käituvadki? Asi on kultuuris. Ma arvan, et meil on siin distsipliiniprobleem. Ma ei tea nende noorukite profiile, ma mõtlen kirjalikke, aga Sina oled ju ometi selline leebe ja ei teeks kunagi midagi sellist, eks? Sa ei suunaks ju kunagi kedagi skandaalsele šokileheküljele "goatse.cx", jah?? Ja "for no fucking reason" ka veel ( tsiteerides Gravediggaz'it).

Ja ise sa rääkisid, et tahad võluda malbeid Dagö't ja "Kosmikuid" kuulavaid haldjaid. Kas sa arvad, et see "goatse.cx" miniskandaal, mille su blogikaaslased on initsieerinud, aitab sellele kaasa? Kas meie postgradueeritute ringkonnad on moraalselt laostunud?

Ok, püüan olla nagu Juri Lotman, ja lihtsalt ignoreerin neid pahaloomulisi noorukeid, kes arvatavasti ka väikelinnade parkides käsipuid sukerdavad ja toetuvad mingile uuele mulle tundmatule dekadentlikule pseudoteooriale. Nendega pole mul lihtsalt midagi peale hakata. Jäägu nad oma väiksele kivile.

Ei suuda vaid uskuda Su uskumatult persistentset kiindumust neisse pahelistesse noormeestesse. Kas on põhjus Su lähedusevajadus, mis sunnib Sind - ehkki, tõsi küll, alati veidi tagaplaanile jäädes, - nendega sageli õhtuti välja minema, isegi kui Su vananev ja nüüd juba ka voodihaige onu - kusjuures kahtlustan, et just mure Sinu pärast oli see kõrs, mis nii-öelda kaameli selja purustas ja Su onu sclerosis multiplex'i tunduvalt halvendas, - jah, isegi kui vana sõbralik Mart sooviks ilmselt Su igaõhtust jäämist pansionaati? (Muide, kuidas tema mesilasekasvatus edeneb? Kuuldavasti pole turg mesilindude nestele tänavu eriti sõbralik?) Tundub, et hoiad neist kinni nagu väike meeleheitel põrnikas või tilluke mesilane marjulise käsivarrest? Ometi on nad toredad haritud noored, tulevased kantslerid, poliittehnoloogid, reklaamigurud, tuleviku tillukesed Zbigniew Brzerzinzkid ja Peep Vainud ning peaksid Sulle eeskujuks olema."

Vastus sõbra kirjale

"Ei teagi... praegu ei tee eriti midagi... harin ennast, loen raamatuid, ajan taga tarkust, ja mitte ainult välist, institutsionaalset tarkust, vaid ka sisemist rahu. Tegelen joogaga, ehkki need joogaraamatud on väga kallid, samuti loodushäälte plaadid. Need on ilusast kriitpaberist, sõrm kohe libiseb nende lehekülgede peal! Ostsin Vabaduse väljaku tunnelist ornamentaalse plastmassist draakoni, müüja ütles, et see tuleb aknale panna. See oli kullavärvi. See pidi olema hiina jumalus. Osutasin näpuga draakonile, mida soovisin osta - neid oli mitut värvi.

Tuli välja, et müüja - ta kõneles vene aktsendiga - ei andnudki draakonit, mis oli riiulil, vaid ta läks tagaruumi ja tõis sealt ühe karbiga uue draakoni, ja see oli vahtplasti sees."

Jaagup Kreem

Jaagup Kreem, eesti popmuusik, juhib televisioonis saadet "Humoorikad koduvideod". Vaatan seda tihti, sageli isegi kogu perega. Jooksen kohe aiast tuppa - ema hüüab: "Algab saade "Humoorikad koduvideod"!"

Selle saate formaat on tulnud Ameerikast. Seal näidatakse kaameraga tehtud videosid, kus midagi naljakat juhtub, näiteks keegi kukub, iseäranis väike laps. Publik naerab, olles muuseas ka sellega rahul, et väike laps raskelt viga ei saanud. Nii suureneb ühiskondlik solidaarsus.

Jaagup Kreem juhatab sisse need koduvideod, olles päevakajaline, naeratades. Ta on tõesti päikeseline! (Mulje, mida süvendab tema imeilus soeng). Ta kannab kogu aeg ilma varrukateta särki - küllap selleks, et demonstreerida oma käsivarsi katvaid baroksevõitu tätoveeringuid. Need on sageli sünge alatooniga (seal oli näiteks üks must hobune, ja selle seljas - Surm), mis on veidi diskrepantne koguperesaate kontseptsiooniga; lisaks on need veidi kitšilikud.

Seoses kaameraga mobiiltelefonide võidukäiguga võib oodata selliseid saateid veelgi. See on märk demokratiseerumisest. Teen isegi tihti maastikufotosid. Käisin ju nüüd Baltimaades niisama hääletamas, ja tegin fotosid.

Tanel Padar & "The Sun" - lühiülevaade

Tanel Padar And "The Sun" on tuntud Eesti rokk-bänd. Nende nimi "The Sun" on meeldivalt totalitaarne, hõlmates sisuliselt elu andja - Päikesesüsteemi. Nad moodustusid 1985. aastal, siis kui Nõukogude Liidus läksid olud vabamaks muusikutele, seoses üldise liberaliseerumisega.

Üllatuslikult anti esimene kontsert ponifarmis. See oli humoorikas kurioosum, mida mainitakse ka "Wikipedia's".

Järgnesid loomulikult "udused" aastad: ketamiin, alkohol, seksuaalsed eksperimendid ja autoõnnetus Norra mägedes.

Mõistagi omandas Tanel "Scruffy" Padar kohe mondäänse celebrity staatuse. Ta ostis endale heade parameetritega auto "Honda", millest Vahur Kersna, tuntud Eesti saatejuht, tegi klipi. Nad rääkisid humoorikalt ja vist ka veidi fliltivalt, kaamera filmis tagaistmelt. Seal klipis T. Padar oli rahulolematu Tallinna teedega, osutades ebakohtadele.

American Psycho

I've been a big Genesis fan ever since the release of their 1980 album, Duke. Before that, I really didn't understand any of their work. Too artsy, too intellectual. It was on Duke where, uh, Phil Collins' presence became more apparent. I think Invisible Touch was the group's undisputed masterpiece. It's an epic meditation on intangibility. At the same time, it deepens and enriches the meaning of the preceding three albums. Christy, take off your robe. Listen to the brilliant ensemble playing of Banks, Collins and Rutherford. You can practically hear every nuance of every instrument. Sabrina, remove your dress. In terms of lyrical craftsmanship, the sheer songwriting, this album hits a new peak of professionalism. Sabrina, why don't you, uh, dance a little. Take the lyrics to Land of Confusion. In this song, Phil Collins addresses the problems of abusive political authority. In Too Deep is the most moving pop song of the 1980s, about monogamy and commitment. The song is extremely uplifting. Their lyrics are as positive and affirmative as, uh, anything I've heard in rock. Christy, get down on your knees so Sabrina can see your ass. Phil Collins' solo career seems to be more commercial and therefore more satisfying, in a narrower way. Especially songs like In the Air Tonight and, uh, Against All Odds. Sabrina, don't just stare at it, eat it. But I also think Phil Collins works best within the confines of the group, than as a solo artist, and I stress the word artist. This is Sussudio, a great, great song, a personal favorite.