Vasakpoolse lühifilmi "Politseiriik" idee

On vaikus ühes Nõmme majas (võib ka mingi teine puumajarajoon olla). Grupp pikajuukselisi, liberaalseid üliõpilasi istub põrandal, nad suitsetavad vesipiibuga kanepit. Nad on väga rahulikud. Kõlab kuuekümnendate psühhedeelne muusika, isegi mitte The Beatles, vaid näiteks The Music Machine, mis rõhutab veelgi noorukite 'alternatiivsust'. Nad on selguse huvides väga stereotüüpsed, seda peab rõhutama. Ümberringi on palju kunstilisi raamatuid, romaane maailma kultuurivaramust (Hesse, Wilde). Nad naalduvad mõnusalt patjadele ja suitsetavad kanepit. Neil on triibulised sokid jalas, maas on hubased triibulised vaibad.

Järsku tulevad röögatades sisse kümmekond narkopolitseinikku koos trobikonna narkokoertega (mustad dogid, punaste silmadega, kes hauguvad koledalt, lõrisedes), ja karjuvad: pikali! Nad rõhutavad oma röökimist, et end üles kütta ja suurendada üllatusmomenti. Nad on musta värvi kombinesoonides, mustade kiivritega, tohutute kuulivestidega, ja automaatidega. Ka koerad tunduvad väga agressiivsed, tahtes kogu aeg hammustada. Üleval maja kohal tiirutab helikopter. (Nüüd näidatakse lühikest vahepala, kuidas need politseinikud treenivad: nad jooksevad automaatidega ja peksavad jalgadega ühte sümboolset puukuju, et harjutada võitlust. Nad on kõik raseeritud peaga ja liialdatult, isegi karikeeritult jässakad.) Järgmine kaader näitab, kuidas nad vihaselt peksavad vesipiibu väikesteks tükkideks, mis on jällegi sümboolne. Noored üliõpilased vahistatakse ja nende tulevik on igaveseks rikutud, nad ei saa näiteks pangalaenu vms.

Arvan, et see film on hoiatus, et liigne panus kuritegevusega võitlemisele ei ole hea. Kuritegevust peaks paralleelselt ennetama, et vältida noorte sattumist sinna subkultuuri.