Väikeste linnade bussijaamad

Väikeste linnade bussijaamad on naljakad. Kahjuks nad on jäetud rahvuslikust diskursusest kõrvale, neid ei kirjeldata. Samas on neis palju tšehhovlikku. Võrdleksin väikelinnade bussijaamu tillukeste biosfääridega. Kui selles "alusmetsas" veidi peatuda ja oodata, võib näha huvitavaid liike, kõik oma spetsiifilise käitumisega. Vahel tungib vanainimestest koosnevale samblaväljale nooruk, kes kannab seljas spordikotti ja kellel on päikeseprillid niimoodi maitsekalt laubale seatud. Tal on justkui ükskõikne ilme ja mõttetult kallid kaubamärgiga riided, ta ei pane ümbrust tähele, ta lahkub esimese bussiga Tallinnasse. Varsti lõpetab ta ülikooli suhtekorralduse eriala ja saab oma auto. Siis me ei näe seda noorukit enam kunagi bussijaamas.

Vahel harva, eriti suvel, saabub sinna noortebänd, kes on millegipärast väikelinna sattunud. Nende eripära on, et nad julgevad tõsta jalad bussijaama ootepingi peale. Nad tunnevad end rõhutatult mugavalt, lamavad isegi kogu pikkuses pinkide peal, kitarrikott kõrval, et bussi oodates puhata välja eelmise õhtu kontserdist. Turvafirma "Falck" fašistliku välimusega kostüümis turvamees ei tule neid välja ajama, sest selline enese mugavalt tundmine pole ohtlik nagu joodikutel. Ei, need keelerõngastega noorukid käituvad skripti järgi, nad ei ohusta kedagi. Nad justkui peavadki olema kergelt deviantsed. Neid vaadatakse sõbraliku uudishimuga.

Seal on ka arhetüüpne vanainimene, kes hooldab bussijaama ümbrust ja tassib saabuvaid pakke. Tal on ka sotsiaalne väärtus, ta räägib tuttavatega. Sageli on tal väike koer. Sellel vanainimesel tundub kogu aeg damoklese mõõk pea kohal olevat - arhetüüpne, reformierakondlik linnavalitsus tahab kõik väga efektiivseks teha, anda teenused eraettevõtjate täita. Võibolla saab bussijuht ise oma pakke kanda? Võibolla saab ka piletimüüja töö vahepeal platsi koristada? Niisiis, see võib olla vanakese viimane aasta avalikus sektoris - ta pole produktiivne, sotsiaaldarvinistliku loogika järgi ta ei jää ellu. Hinnakem seda. Looduses on kõik kaduv, efemeerne.

Vasakpoolse lühifilmi "Politseiriik" idee

On vaikus ühes Nõmme majas (võib ka mingi teine puumajarajoon olla). Grupp pikajuukselisi, liberaalseid üliõpilasi istub põrandal, nad suitsetavad vesipiibuga kanepit. Nad on väga rahulikud. Kõlab kuuekümnendate psühhedeelne muusika, isegi mitte The Beatles, vaid näiteks The Music Machine, mis rõhutab veelgi noorukite 'alternatiivsust'. Nad on selguse huvides väga stereotüüpsed, seda peab rõhutama. Ümberringi on palju kunstilisi raamatuid, romaane maailma kultuurivaramust (Hesse, Wilde). Nad naalduvad mõnusalt patjadele ja suitsetavad kanepit. Neil on triibulised sokid jalas, maas on hubased triibulised vaibad.

Järsku tulevad röögatades sisse kümmekond narkopolitseinikku koos trobikonna narkokoertega (mustad dogid, punaste silmadega, kes hauguvad koledalt, lõrisedes), ja karjuvad: pikali! Nad rõhutavad oma röökimist, et end üles kütta ja suurendada üllatusmomenti. Nad on musta värvi kombinesoonides, mustade kiivritega, tohutute kuulivestidega, ja automaatidega. Ka koerad tunduvad väga agressiivsed, tahtes kogu aeg hammustada. Üleval maja kohal tiirutab helikopter. (Nüüd näidatakse lühikest vahepala, kuidas need politseinikud treenivad: nad jooksevad automaatidega ja peksavad jalgadega ühte sümboolset puukuju, et harjutada võitlust. Nad on kõik raseeritud peaga ja liialdatult, isegi karikeeritult jässakad.) Järgmine kaader näitab, kuidas nad vihaselt peksavad vesipiibu väikesteks tükkideks, mis on jällegi sümboolne. Noored üliõpilased vahistatakse ja nende tulevik on igaveseks rikutud, nad ei saa näiteks pangalaenu vms.

Arvan, et see film on hoiatus, et liigne panus kuritegevusega võitlemisele ei ole hea. Kuritegevust peaks paralleelselt ennetama, et vältida noorte sattumist sinna subkultuuri.