Väikeste linnade bussijaamad

Väikeste linnade bussijaamad on naljakad. Kahjuks nad on jäetud rahvuslikust diskursusest kõrvale, neid ei kirjeldata. Samas on neis palju tšehhovlikku. Võrdleksin väikelinnade bussijaamu tillukeste biosfääridega. Kui selles "alusmetsas" veidi peatuda ja oodata, võib näha huvitavaid liike, kõik oma spetsiifilise käitumisega. Vahel tungib vanainimestest koosnevale samblaväljale nooruk, kes kannab seljas spordikotti ja kellel on päikeseprillid niimoodi maitsekalt laubale seatud. Tal on justkui ükskõikne ilme ja mõttetult kallid kaubamärgiga riided, ta ei pane ümbrust tähele, ta lahkub esimese bussiga Tallinnasse. Varsti lõpetab ta ülikooli suhtekorralduse eriala ja saab oma auto. Siis me ei näe seda noorukit enam kunagi bussijaamas.

Vahel harva, eriti suvel, saabub sinna noortebänd, kes on millegipärast väikelinna sattunud. Nende eripära on, et nad julgevad tõsta jalad bussijaama ootepingi peale. Nad tunnevad end rõhutatult mugavalt, lamavad isegi kogu pikkuses pinkide peal, kitarrikott kõrval, et bussi oodates puhata välja eelmise õhtu kontserdist. Turvafirma "Falck" fašistliku välimusega kostüümis turvamees ei tule neid välja ajama, sest selline enese mugavalt tundmine pole ohtlik nagu joodikutel. Ei, need keelerõngastega noorukid käituvad skripti järgi, nad ei ohusta kedagi. Nad justkui peavadki olema kergelt deviantsed. Neid vaadatakse sõbraliku uudishimuga.

Seal on ka arhetüüpne vanainimene, kes hooldab bussijaama ümbrust ja tassib saabuvaid pakke. Tal on ka sotsiaalne väärtus, ta räägib tuttavatega. Sageli on tal väike koer. Sellel vanainimesel tundub kogu aeg damoklese mõõk pea kohal olevat - arhetüüpne, reformierakondlik linnavalitsus tahab kõik väga efektiivseks teha, anda teenused eraettevõtjate täita. Võibolla saab bussijuht ise oma pakke kanda? Võibolla saab ka piletimüüja töö vahepeal platsi koristada? Niisiis, see võib olla vanakese viimane aasta avalikus sektoris - ta pole produktiivne, sotsiaaldarvinistliku loogika järgi ta ei jää ellu. Hinnakem seda. Looduses on kõik kaduv, efemeerne.

Vasakpoolse lühifilmi "Politseiriik" idee

On vaikus ühes Nõmme majas (võib ka mingi teine puumajarajoon olla). Grupp pikajuukselisi, liberaalseid üliõpilasi istub põrandal, nad suitsetavad vesipiibuga kanepit. Nad on väga rahulikud. Kõlab kuuekümnendate psühhedeelne muusika, isegi mitte The Beatles, vaid näiteks The Music Machine, mis rõhutab veelgi noorukite 'alternatiivsust'. Nad on selguse huvides väga stereotüüpsed, seda peab rõhutama. Ümberringi on palju kunstilisi raamatuid, romaane maailma kultuurivaramust (Hesse, Wilde). Nad naalduvad mõnusalt patjadele ja suitsetavad kanepit. Neil on triibulised sokid jalas, maas on hubased triibulised vaibad.

Järsku tulevad röögatades sisse kümmekond narkopolitseinikku koos trobikonna narkokoertega (mustad dogid, punaste silmadega, kes hauguvad koledalt, lõrisedes), ja karjuvad: pikali! Nad rõhutavad oma röökimist, et end üles kütta ja suurendada üllatusmomenti. Nad on musta värvi kombinesoonides, mustade kiivritega, tohutute kuulivestidega, ja automaatidega. Ka koerad tunduvad väga agressiivsed, tahtes kogu aeg hammustada. Üleval maja kohal tiirutab helikopter. (Nüüd näidatakse lühikest vahepala, kuidas need politseinikud treenivad: nad jooksevad automaatidega ja peksavad jalgadega ühte sümboolset puukuju, et harjutada võitlust. Nad on kõik raseeritud peaga ja liialdatult, isegi karikeeritult jässakad.) Järgmine kaader näitab, kuidas nad vihaselt peksavad vesipiibu väikesteks tükkideks, mis on jällegi sümboolne. Noored üliõpilased vahistatakse ja nende tulevik on igaveseks rikutud, nad ei saa näiteks pangalaenu vms.

Arvan, et see film on hoiatus, et liigne panus kuritegevusega võitlemisele ei ole hea. Kuritegevust peaks paralleelselt ennetama, et vältida noorte sattumist sinna subkultuuri.

Filmi "Magnus" arvustus.

Nägin kinos filmi "Magnus". Kuigi käin tihti kinos, oli see filmielamus eriline, kuna läks hinge. See oli isegi ära keelatud (mingite isikuandmete avaldamise tõttu).

Lühidalt sisust: seal oli nimitegelane, kelle vanemad ei hoolinud temast - nad olid rohkem keskendunud tööle, olles selles vallas väga edukad. Ta isa oli suures pangas tööl, aga samas väga külm ja tehnokraatlik. Arvan, et see on tänases Eestis tähtis probleem. Seoses haruldase kopsuhaigusega on Magnus sageli morbiidne, mida süvendab veelgi vanemate külmus ja hoolimatus. Filmi keskel ta paraneb sellest kopsuhaigusest, kuid vaimsed haavad ei kao. Ta hakkab tarbima narkootikume ja tegeleb poevargustega (selle põhjuseks on alateadlik kompensatsioonimehhanism, mille põhjuseks on vanemate hoolimatus).

Magnuse lõpp on justkui ette teada - ta sooritab enesetapu. See oli filmi kõige kurvem hetk, apoteoos.

(Mul oli ka kinos raske hetk, kui kinosaali tuli "Falcki" kostüümiga vanamees, et kontrollida pileteid. Olin väga närviline ja mu pilet oli tillukeses peopesas niiske ja muditud. Seda oli raske lugeda. Ma oleksin võinud vanamehe eest tõugata ja minema joosta, sest ta tundus nõrk. Ta osutus ise kindlameelseks - ta võttis mu peopesa oma kätte ja avas selle, ja isegi naljatas mu närvilisuse üle. Seda piletit sai vaid pooleldi lugeda. Tal oli vööl raadiosaatja ja jalas tanksaapad. Raadiosaatjast kostus vahel imelikke pobinaid, millest ta võibolla vaid ise aru sai.)

Minu arvates olid kõik näitlejad enamasti head, ja ka operaatoritöö oli küllaltki hea. Magnust mängis Kristjan Kasearu, kes on tuntust kogunud ka lauljana. Soovitan seda filmi kõigil vaatama minna, kas siis kinos või osta DVD.

Take, take, take

Pean möönma, et kuulusin nõukogude ajal poolmilitaarsesse rühmitusse, mis hukkas hulkuvaid lemmikloomi. Tulistasime hulkuvaid kasse ja koeri, sest need võisid levitada marutaudi.

Mäletan, et tulistasin isegi ühte kanaarilindu. Siis olid teised ajad, oli palju hulkuvaid lemmikloomi. Valasin oma viha välja trobikonna rottide peal, kes olid kuidagi kogunenud kanalisatsiooniluugi juurde. Tulistasin neid valimatult, need olid hiigelsuured, lihavad rotid. Lõin neid meeleheites terava noaga, ise nuttes ja oma väikeste kätega mulda haarates. Needsin kogu maailma! Mul oli vastav univorm.

Nüüd olen investeerinud kasiinoärisse ja mõjutan subtiilselt kohalikke korrumpeerunud poliitikuid. Nagu mainitud, pole ma eetiline. Kuulun ka EÜS-i. Mu obsessioon on osaleda televisiooni laulusaadetes, millel on "mängulised" saatejuhid, meeldivalt feminiinsed noorukid, kelle särkidel pole varrukaid ja kes kannavad mütse, ehkki stuudios on soe. Nende särkidele on kirjutatud mingi radikaalne, kunstiline sõnum, mis siiski establishment'i ei ähvarda. Ta tuli rõõmsalt, isegi rõkatades stuudiosse ja tegi tunde kohe heaks! Ta justkui jooksis kogu aeg ja ei suutnud ühelegi teemale keskenduda.

Käisin ka Balti jaamas ühes idamaises poes maagilisi draakoneid ostmas, mis on plastmassist. Ostsin ka vesipiibu. Müüja oli üks temperamentne vuntsidega mees.

Ma etableerusin

Olen viimasel ajal etableerunud "noorsookirjanikuks" hakanud - ehkki suhtun kogu teemasse üsna üleolevalt - ja käsitlenud teemasid, mis on aktuaalsed noorte elus: kuritegevus, narkootikumid. Olen muuhulgas kokku puutunud ka noorte kuritegeliku subkultuuriga, kirjutan ka sellest. Olen pääsenud esoteerilistesse ringkondadesse, kus on delinkventsed noorukid. Sageli on need noorukid jõukate ärimeeste deviantsed pojad ja tegelevad hobi korras ka rallisõiduga, ja on üldse kuidagi destruktiivsed. Üks käis näiteks pidevalt looduskaitsealadel suurte maasturitega sõitmas, et väidetavalt sublimeerida lapsepõlves saamata jäänud hoolitsust.

Ka mul endal on kuritegelik minevik (enamasti majanduskuriteod, aga ka avaliku korra rasked rikkumised), ja seega tunnen vastavat subkultuuri. Sain isegi mingi stipendiumi ja tillukese sümboolse auhinna.

Osalesin ka mingitel "paneelidel" või seminaridel, mis olid väga huvitavad.

Olen ka "noorusliku arvamusliidrina" kutsutud mingitesse publitsistikasaadetesse valitsuse tegevusest rääkima. Jah, mul on kindlad, ehkki laialivalguvad arvamused. Sageli möönan seda või teist tegematajätmist, ehkki üldiselt jätan otsad lahtiseks ja pooldan siiski uusliberalismi. Oli mingi ümarlaud geopoliitikast, kus mainiti ka Läänemere põhja rajatavat gaasitoru. Arvan, et see võib Eestile potentsiaalselt kahjulik olla, ja ilmselt tuleks selle vastu mingisuguse kodanikualgatusega protesteerida. Mind huvitab just modernse rahvusriigi psühholoogia.

Osalesin lauluvõistlusel

Osalesin Laulukarussellis, ehkki mul oli politseiga probleeme - mingid dividendid jäid deklareerimata, ja rahad kadusid kuhugi. Olin isegi eeluurimise all.

Eelproovides olin väga närvis, kuid hilisemates voorudes närvi nii palju sees polnud. Esitasin žüriile mulje avaldamiseks mingi vodevillisarnase etenduse, olin riietatud suurde karukostüümi, ja mu pea vaatas selle karu koonu alt välja. Moodustasin piruette ja kaasasin spontaanselt ka žürii mu etteastet lõpetavasse rongkäiku.

Saatejuht oli keegi Tanel - liibuva kampsuniga jässakas blond nooruk, kes oma lihavaid näppe alatasa juustesse pühkis, žüriiliikmeid ma ei tundnud. Ta oli väga lahke ja vähendas mu ärevust, pannes käe mu õlale. Ta kampsunil polnud varrukaid. Tal oli müts peas, ehkki seal stuudios oli väga palav. Rääkisime ka poliitikast, meeldiva üllatusena kuulus temagi Reformierakonda.

Mul oli keskendumisraskusi seoses probleemidega isiklikus elus - ebaõnnestunud investeeringud kasiinoärisse, salapärased tehingud Viimsis, hunnik salapärast raha, mille päritolu ma ei mäletanud. Samas meeldis mulle Tallinn väga, elasin isegi läbi niinimetatud Jeruusalemma sündroomi. Suured hooned imponeerisid, seal ehitati järjekordset kõrghoonet. Käisin ka mingis tunnelis, mis oli tänava all. Üks vuntsidega mees müüs mulle seal ühe Hiina amuleti - kulddraakoni, mis oli plastmassist, aga kuldvärviga üle piserdatud.