26. juuni

Vihkan kassipoegadele omistatavat antropomorfsust fotodel. Ei, ta pole armas, kui ta sinusuurune oleks, murraks ta su silmapilkselt maha!

Vihkan ületamatut [ideoloogilist] lõhet ja mõistmatust vanamuttide ja inditüdrukute vahel, kui viimased käivad esimeste juures kitšilikku nõukogude mööblit küsimas ja pööningult minema tassimas.

Kahetsen, et ootasin Maire Aunaste tagasitulekut Ameerikast kui teatud ilmutust, aga avastasin heureka-elamusega, et olen üles kasvanud. Tema telesaade on veel üks näide mu desakraliseerumisest. Jah. Nägin teda seal laeval, New Yorgis, endal sall kaelas. Vahur Kersna intervjueeris teda. Siis ma veel idealiseerisin teda ja tema potentsiaalset telesaadet, mida maastikule nii oodati. Ka Vahur Kersna oli siis veel talutav, olin vaimustuses, siis ei olnud tal veel seda obsessiooni erinevate brändide suhtes.

Mulle meeldib väga rokkmuusika, ja mu tuttavadki on väitnud eravestlusis et olen "rokenroll läbi ja lõhki". Eriti meeldib mulle Tanel Padar & The Sun, ja Terminaator. Ma ei nõustu nendega, kes peavad The Sun'i suletud koodiga ja tegelikkuses rokkmuusikat naeruvääristavaks bändiks!

On mõnitavalt väidetud, et nende kitarrisoolod "on igasugustest naturaalsetest rokielementidest steriliseeritud", et nad on müünud oma hinge suvetuuridel esinedes, ja et nende tätoveeringud on kitši apoteoos, et nad on irdunud jimmorrisonlikust enesehävitusideaalist. Et nad on andnud kolm tilka verd ja peavad surema. (Ma ise nii radikaalne ei oleks). Pariisis.